Kuigi klimaatiline kevad? ei ole veel saabunud, on lumi siiski sulanud ja paras aeg vaadata, milline oli tänavune suurvesi ja viimane hüdroloogiline aasta.
„Kui eelmine suvi oli erakordselt pikk ja ka sademetevaene, siis talv jäi seekord pigem lühemapoolseks ning oli üle Eesti väga varieeruv nii lumerohkuse kui temperatuuride poolest. Saartele klimaatiline talv ei jõudnudki, sest ööpäeva keskmine õhutemperatuur ei langenud püsivalt alla nulli ja ka püsivat lumikatet ei tekkinud,“ võtab möödunud hooaja kokku Keskkonnaagentuuri ilmavaatluste osakonna juhataja Miina Krabbi. Klimaatilise päristalve alguseks loetakse püsiva lumikattega perioodi, millega kaasneb külmailmade sagenemine ja enamikel aastatel ka domineerimine.
Õhutemperatuur ja sademed www.ilmateenistus.ee andmetel
Pikk ja päikeseline (loe: sademetevaene) suvi viis veetasemed ja vooluhulgad Eesti jõgedes kohati allapoole pikaajalisi miinimume. Uued pikaajalise veetaseme või vooluhulga miinimumid said Tänassilma, Laadi, Nurme, Kasari, Konuvere ja Kloostrimetsa jaamad. Valgu jaam kuivas osaliselt ära, Elvas püsis veetase allpool graafiku nulli lausa nelja kuu vältel ja Hiiumaal Lugusel oli vooluhulk null ehk vesi seisis paigal terve augusti esimese poole.
Valgu jõgi kuivas ära. Foto: Keskkonnaagentuur
Sügisvihmad kergitasid veetasemed põhjast üles, kuid eelmise aasta lõpuks olid veetasemed siiski allpool pikaajalist keskmist kõigis hüdromeetriajaamades. Seda põnevam oli jälgida jõgedel toimuvat esimese suurema sula aegu veebruaris.
Suurvesi veebruaris on pigem haruldane, aasta lõikes on veebruar tüüpiliselt veevaene kuu ning veebruarikuised pikaajalised veetaseme ja vooluhulga kuukeskmised, miinimumid ja maksimumid on reeglina madalamad kui kevadkuudel. Ja polnud imestada, et seekordne veebruarisula tõi kaasa uued pikaajalised veetaseme või vooluhulga kuumaksimumid koguni viies hüdromeetriajaamas. Kui Lugusel suvel vesi seisis, siis veebruar tõi sinna hoopis uue vooluhulga pikaajalise kuumaksimumi. Ka Soomaal aeti kanuud kuuridest välja ja tehti esimesed viienda aastaaja sõidud. Keskkonnaagentuur jälgis Soomaa üleujutusi satelliidipildi vahendusel. Siiski oli suurvesi lühiajaline ja sulale järgnenud külmade päevadega alanesid taas ka veetasemed.
Sel aastal nägid Eesti jõed suurvett lausa kahel korral, mõned isegi kolm korda, sest hoolimata veebruarikuisest sulast jätkus lumel veevaru ka kevadiseks suurveeks, mis sel aastal oli tavapärasest varajasem – märtsis.
Kuigi oleks võinud oodata, et suurvesi oli ära veebruaris, püsis veetase alates märtsi teisest poolest peaaegu kõigis Eesti hüdromeetriajaamades üle pikaajalise kuu keskmise. Paljudes jaamades olid veetasemed ja vooluhulgad lähedal pikaajalistele maksimumidele ja mõnes jaamas saime isegi uued rekordid.
Kaks tulva. Graafik: https://www.ilmateenistus.ee/siseveed/vaatlusandmed/graafikud
Märtsikuus esines tulvasid enamikel jõgedel tegelikult kaks, esimene veidi väiksem märtsi alguse poole ja teine 20ndate kuupäevade paiku. Pärnu ja Kasari jõgikondade jaamades olid mõlemad tulvad veetaseme graafikutel teravamalt välja joonistunud kui ülejäänud Eestis.
Suurvesi Kasaril. Foto: Keskkonnaagentuur
Kasaris mõõdeti kevade kõrgeim veetase märtsi teisel poolel ja see oli viimase viie aasta kõrgeim, Jägala jõel Kehras samuti viimase kolme aasta kõrgeim veetase. Alajõe jaamas Alajõel ja Narva Karjääri hüdromeetriajaamas Mustajõel kerkis veetase 23. märtsil lausa üle pikaajalise märtsikuu maksimumi. Võhandu jõel Kirumpää ja Tamula järvel Roosisaare jaamades jäi samal ajal veetasemel vaid paar sentimeetrit puudu ajaloolisest märtsi rekordist.
Vastupidiselt enamikel jõgedel toimuvale püsis Peipsi järve veetase märtsis allpool pikaajalist keskmist, kuid näitas siiski ühtlast tõusutrendi kuni kuu lõpuni. Sarnane oli olukord Vasknarvas. Ka Emajõele veebruarisula väga suurt mõju ei avaldanud ning veetase ületas pikaajalise keskmise alles 9. märtsil, üheks põhjuseks oli Võrtsjärve jääkaas, mis ei lasknud Otepää kõrgustikult tulevat vett järve voolata.
Emajõe veetase. Graafik: https://www.ilmateenistus.ee/siseveed/vaatlusandmed/graafikud
Märtsi lõpust alates on veetase jõgedel hoogsalt langenud. Ja nüüd, aprillis, kus meil erakordselt suuri sadusid oodata pole ja sünoptikud ennustavad pigem sademetevaest aprilli, võib ennustada pikaajalisest aprillikuu keskmisest arvestatavalt madalamat veetaset. Aprill on tüüpiliselt olnud tulvade ja sulade kuu, mistõttu ka pikaajalised kuu keskmised ja maksimumid on olnud aasta lõikes üldiselt kõrgeimad. Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse sünoptikute koostatud kuu prognoos lubab aprillikuu teiseks pooleks soojemaid ja pisut sajusemaid ilmasid.
Mis siis ikkagi toimus? Kas meil oli siis sel kevadel rohkem või vähem vett – kui veebruaris ja märtsis purustasid veetasemed ja vooluhulgad rekordeid ja aprillis on seis juba alla keskmise? Kuhu, millal ja kuidas kadus jõgedelt ja järvedelt jää? Vastuse neile küsimustele ja täpsema pildi Eesti jõgede ja järvede veeseisust annavad peatselt ilmuvad hüdroloogiline aastaraamat ja kvartaliülevaade. Mõlemad on läbinud vormilise uuenduskuuri ja ilmuvad Ilmateenistus.ee lehele seekord ArcGIS kaardiloona, püsige lainel!
Jana Põldnurk Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!